Eile hommik, peale ärkamist

Перекати-поле

Vares küsis poisi käest:
"Kas inimesel on juured?"

"Või tal pole neid ja ta on nagu kõrbes veerev põõsas. Noh, Перекати-поле või Tumbleweed." jätkas Vares.
"Ja ta veereb mööda tühermaid nii nagu tuul juhatab ja takistused võimaldavad. Muidugi, igaüks on individuaalsus. Nii nagu veerevad põõsadki pole ühesugused. Veel enam - nad on ka erinevatest liikidest. Kas ogamalts või aedpuhmikmalts, tähk-rebashein või hoopis valge rebashein. Ka centaurea diffuse võib juuri omamata kõrbes ringi veereda. Eesti keeles nimetatakse teda laiuvaks jumikaks. Ja isegi värvibaptiisia kaotab kuivades selle, millele ta kinnitatud oli ja tuul rebib ta teadmata suunas ringihüplema.
Kui põõsad kaotavad oma juurestiku vananedes, kui nende elupäevad mööda saavad ning nad ära kuivavad, siis inimesega on vist vastupidi.

Ta on mittekeegi. Väike ja väeti. Enda kohta otsiv. Püüab ehitada iseennast. Endast midagi kujutada. Ja tal pole midagi anda.

Ta veereb ja veereb ringi. Vaatab, kust näeb midagi, mis talle ideaaliks või teenäitajaks oleks. Mõni inimene või mõni paik või miski muu, mis selles rollis olla võiks.

See on see, millele saab toetuda ja millest saab toituda.

Ja kui see sureb, siis...

Aga muide, kui sa kõrbes oled... siis võid sa rännata päevi ilma et sa ühtegi rohelist kõrrekestki näeks. Ent ühel hetkel võib silm hakata seletama, et silmapiiril on rohetav mets. Ei, see ei ole viirastus, tõepoolest, sa hakkad silmapiiril nägema rohelist metsa. Ja kui sa lähemale tuled, siis näed, et see ei ole muidugi mingi mets... Saksauulitihnikud kujutavad endast tõesti väga omapärast pilti. Metsa nad ei moodusta, kuna üksikud puud asuvad siin üksteisest suurel kaugusel... ja Saksauuli allapoole rippuvad oksad on täiesti ilma lehtedeta või on neil lühikesed teravad soomused. Seepärast on loomulik, et Saksauuli kroon on täiesti läbipaistev ja asjata otsib tema all jahedat varju palavusest piinatud rändur. Saksauuli õied on väikesed ja ilmetud....

"Aga mis siis selle mõte on" küsis poiss meeleheitlikult ja istus maha pannes pea kätele.

"Saksauul on väga eriline puu. Teda on peaaegu, et võimatu raiuda või isegi saagida. Jagu saab sellest vaid siis, kui kirvesilmaga tugev hoop vast tüve virutada. Seejärel puruneb puu kildudeks nagu kristall. Ka veega ei ole saksauul sõber. Tee sellest paat ja näed, et see vajub põhja. See-eest annab saksauuli puit valusa tule, kui vaja, siis ka head sütt. Ja Ta võib elada kuni 150 aastaseks." jätkas Vares.

"Aga siin, Lasnamäel, praegu, sügisel, kus siin see Saksauul on?!" küsis poiss puhtsüdamlikult.

"Vaata, ega siin ju mingit vahet ei ole" lausus Vares.

Lasnamäe lennujaamas

Lasnamäe lennujaamas
üks poisike kadus kord
Kuigi jaam polnud suur
jäi ta ikkagi sinna maha
"Viimane lennuk on lahkunud"
patsutas teda õlale vuntsidega valvur
"Ja lennujaam suletakse"
viiakse teise kohta"
Ja sadas vihma
ja puhus tuul
ja taevas oli sama raske ja hall
nagu tühja lennuraja betoon
Ja asi ei olnudki selles
et lennukeid siin enam ei käinud
vaid et niikuinii see poisike
ei saanud
ei olnud valmis
ei olnud küps
lendama
Nagu ei olnud kunagi lennanud
see hõbedase tiivamärgiga mütsi kandev valvur.
Ja olukorra tegi ainult naeruväärsemas see
et poisil oli nagu nimelt lennureisiks mõeldud ruuduline lastemantel seljas ja käes väike justkui reisimiseks täiuslik kohvrike.
Seda naeruväärsem ta oli seal
ootepaviljoni räästa all seistes
ja hallist udust auravat lennurada vaadates.
"Sa oled siin nii kohatu"
ütles valvuri konkusse suunduv buldooserijuht
"Kuhu ma selle paviljoni maha tõmban"
küsis ta valvurilt
"Dispetseritorn jäta alles aga kõik muu tõmba maha"
vastas valvur
Ja poisike hakkas kõndima
Sest lennujaam ulatus lõpmatusse kaugusesse
Siin oli palju ruumi
Kunagi maandusid ja manööverdasid siin nii reisi kui ka sõjalennukid
Kõigil oli ruumi
Ja ümberringi ei olnud midagi
See poisike
kuidas seda selgitadagi
Ei olnud üldse nagu mingi Väike Prints
mitte ainult selles mõttes et mõne Euroopa päritolu lenduri maandumiseks oli väga ebasobiv aeg praegu
Vaid ka selles mõttes et selle poisikese sees oli nagu mingi tühjus
Jah tal oli seljas ilus ruuduline mantlike ja igatpidi silmatorkav reisikohvrike
Aga see kõik oli nii naeruväärne võrreldes selle tühjusega mis ta sees oli
Ja sellel poisikesel ka ei olnud mitte midagi ega mitte kedagi
Ja ei olnud ta ka nõudlik et lennujaama valvurilt või buldooserijuhilt midagi küsida
Kui ta selle üle mõtiskles ja lennujaama ääristava paeväljani oli jõudnud
Nägi ta varest
Kes nokkis sügisesel tühermaal vedelevat konti
"Vares
noki mul silmad välja"
Ütles poiss
"Vaata poiss"
Ütles vares
"Kõrbel
kus on kuiv
ja kus tuules lendleb vaid puhas liiv
ja kus kauguses ratsutavad kaamelitel
värilistes riietes beduiinid
ja Lasnamäe paepealsel
ei ole tegelikult mingit vahet"
"Aga mismoodi ei ole"
Küsis poiss
"Ma ei tea"
Ütles vares

Pilvede ja Värvide Loojale

Ärkasin vara
käisin hommikul Kataris.
Ilus maa modernse ja traditsioonilise kismatuultes.
Aga noored olid toredad
ei tea kuidas kummale poolele minna
või kuidas neid yhendada.

Esik ja köök on veel veidi kõledad
aga juba saab natuke kõndida
Malaisia tammel.
Ja see tundub jala all hea.

Globaalne maailm.
Tänu Temale,
Pilvede ja Värvide Loojale,
kelle nimi on kirjutatud kõikides armastustes.

28.10.10

kõik on alles alguses

kõik on alles alguses
kõik on alles alguses
kõik on tyhi ja kõikvõimas
ja ma kardan seda suurt kõikvõimast tyhjust

aga mul oled Sina

26.10.10

Kevad on iga teelise sydames