Перекати-поле

Vares küsis poisi käest:
"Kas inimesel on juured?"

"Või tal pole neid ja ta on nagu kõrbes veerev põõsas. Noh, Перекати-поле või Tumbleweed." jätkas Vares.
"Ja ta veereb mööda tühermaid nii nagu tuul juhatab ja takistused võimaldavad. Muidugi, igaüks on individuaalsus. Nii nagu veerevad põõsadki pole ühesugused. Veel enam - nad on ka erinevatest liikidest. Kas ogamalts või aedpuhmikmalts, tähk-rebashein või hoopis valge rebashein. Ka centaurea diffuse võib juuri omamata kõrbes ringi veereda. Eesti keeles nimetatakse teda laiuvaks jumikaks. Ja isegi värvibaptiisia kaotab kuivades selle, millele ta kinnitatud oli ja tuul rebib ta teadmata suunas ringihüplema.
Kui põõsad kaotavad oma juurestiku vananedes, kui nende elupäevad mööda saavad ning nad ära kuivavad, siis inimesega on vist vastupidi.

Ta on mittekeegi. Väike ja väeti. Enda kohta otsiv. Püüab ehitada iseennast. Endast midagi kujutada. Ja tal pole midagi anda.

Ta veereb ja veereb ringi. Vaatab, kust näeb midagi, mis talle ideaaliks või teenäitajaks oleks. Mõni inimene või mõni paik või miski muu, mis selles rollis olla võiks.

See on see, millele saab toetuda ja millest saab toituda.

Ja kui see sureb, siis...

Aga muide, kui sa kõrbes oled... siis võid sa rännata päevi ilma et sa ühtegi rohelist kõrrekestki näeks. Ent ühel hetkel võib silm hakata seletama, et silmapiiril on rohetav mets. Ei, see ei ole viirastus, tõepoolest, sa hakkad silmapiiril nägema rohelist metsa. Ja kui sa lähemale tuled, siis näed, et see ei ole muidugi mingi mets... Saksauulitihnikud kujutavad endast tõesti väga omapärast pilti. Metsa nad ei moodusta, kuna üksikud puud asuvad siin üksteisest suurel kaugusel... ja Saksauuli allapoole rippuvad oksad on täiesti ilma lehtedeta või on neil lühikesed teravad soomused. Seepärast on loomulik, et Saksauuli kroon on täiesti läbipaistev ja asjata otsib tema all jahedat varju palavusest piinatud rändur. Saksauuli õied on väikesed ja ilmetud....

"Aga mis siis selle mõte on" küsis poiss meeleheitlikult ja istus maha pannes pea kätele.

"Saksauul on väga eriline puu. Teda on peaaegu, et võimatu raiuda või isegi saagida. Jagu saab sellest vaid siis, kui kirvesilmaga tugev hoop vast tüve virutada. Seejärel puruneb puu kildudeks nagu kristall. Ka veega ei ole saksauul sõber. Tee sellest paat ja näed, et see vajub põhja. See-eest annab saksauuli puit valusa tule, kui vaja, siis ka head sütt. Ja Ta võib elada kuni 150 aastaseks." jätkas Vares.

"Aga siin, Lasnamäel, praegu, sügisel, kus siin see Saksauul on?!" küsis poiss puhtsüdamlikult.

"Vaata, ega siin ju mingit vahet ei ole" lausus Vares.