Mäletan,
et poisina lugesin ajalehest intervjuud naisega
kes ytles, et tema uus kodu on nii turvaline, et mitte ykski liblikas ka ei lenda sinna sisse.
Ma pyydsin seda kaitstust igatepidi ette kujutada
aga ei osanud,
see tundus nii imelik mõte.
Aga vägev ka.
Oli kunagi selline aeg,
mil seesama lihtsameelne matemaatikaõpetaja väitis oma firma käibe Eesti riigi omast kaks korda suurema olevat.
Täna toonast vaadates ei tunne äragi.
Sest miks peaks toidukaupade poes oma ristipojaga arutama millist relva osta?
Ja miks peaks Mesikäpa kommide eest maksma suurest rahapatakast välja võetud 2 dollariga?
Elu nagu kuul.
Seda maailma ei oska enam hästi ettegi kujutada.
Aga mäletan hästi, et umbes samal ajal sain ma oma elu esimese nahast jalgpalli,
Snickersi kirjadega
ja ma olin temast hästiväga õnnelik veel pikalt,
kuni need kaunid värvilised logod lõpuks ikkagi ära kulusid
pall katki läks ja rõdule seisma jäi.
Rõõmu temast jätkus siiski mitu suve,
palju pikemalt kui kummist Polymeeri pallidest, mis nii kiirelt muhklikuks ja narmendavaks muutusid.
Tore,
et Pirjo Honkasalo täna hommikul,
selle liblikajutu meenutusega vana aja mälestused äratas.
Temagi luges toona ajalehest ja imestas, et kuidas saab selline kodu olemas olla.
Päris hirmus unistus.
No comments:
Post a Comment