Vihm oli sulatanud ööga palju lund.
Ja õhk oli selge, et nägi järve teisele kaldalegi.
Puud olid järsku kõik nii tumedad ja natuke alasti,
natuke palju rohkem kylmetavad
kui veel eile
või terve möödunud valge kuu.
Vihm võttis lumelt ka pyherdamispehmuse,
viskasin pikali nagu korteripõranda vaibale.
Sai keha kylmaks aga mitte lämmatatuks.
Yle järvekylje alasti seisvaid puid vaadata oli tegelikult palju nukram kui eilse uduga.
Eile oli kõik see veel luuletusetyhi.
Täna oli päriselt tyhi.
Nii tyhi, et ei tahtnud palju vaadatagi.
Pakkisin oma asjad kokku
ja sõitsin ära.

10.01.11