Kuigi mõned päevad tagasi oli higimärg unenägu
Bombay sinistest rongidest
ja õhtul koju sõitvatest inimestest.
Väsinud linnast
viiruki, hõrkude õlide ja solgiojade lõhnavast segust.
Pilvelõhkujate varjudest ning tuikavas öös sõitvaIst rikshadest.
Midagi suuresti õhkavalt sensuaalset oli selles
sinise ja punase kuma segunemises.
Aga täna leidsin ennast pakasest läbikylmunud Berliinis,
kus õnneks päevane päike annab natuke lootust,
et kevad kunagi siiski saab siingi olema.
Päeval ta siiski natuke soojendas.
Ja ehk kunagi isegi taas tõesti lõhnavad needsamad pärnad,
mis mõned suved tagasi Unter den Lindenil.
See oli kyll hoopis teine linn või teine mälestus,
kõik oli kuidagi kodusem, soojusest rääkimata.
Jah, urkaid ja baare ja vahvaid inimesi ning nurgataguseid on ikka palju
ning kena on jalutada, kuigi riidesse pakitult, Oranienburgerist Rosenthalerisse
kõlab isegi luuleliselt
lisaks vana teletorni pehme vari soovimas head ööd.
Aga kylm on. Vastikult kylm on.
Ning see ega mitte miski ei saa vastu suure soojusega kõikehõlmavale ööle,
milles õitsemine seguneb yhekssaamisega.
Palavus mädib meid kõiki kokku.
Yheks.
Isegi tahtmata teeb ta meiega midagi piire sulatavat
aga kylm kisub meid harali ja seab tugevamad piirjooned.
Oh olgu neid palavaid unenäolisi mälestusi
mille pärast
me ju elamegi.
10/02/12
No comments:
Post a Comment