oh sa imeilus poolamaa. yllatad ikka

Michael Kiwanuka

TNFSOTC

Kuulasin öö läbi Terry Callieri plaati.

The New Folk Songs Of Terry Callier.

See on lindistatud yhel ainsal suvekuupäeval.

29. Juuli 1964 Chicagos.

See on info mõistusele,

sest syda läks otse

looklema laia avara jõena mööda suurt maailma

kus yhele muusikale on antud olla keskmeks.

Mõtlesin armastusest, mis inimesi kokku viib

ja samapalju valusasti lahutab.

Ja Jumalast

kelle käsi meie elusid juhib.

Kogu aeg

aina elusama elu poole.

Me ei tea ainult miks Tema õpetus vahel nii haiget teeb?

Siis saadab Ta taas yhe kevade või lumesaju või plaaditäie puhast ilu

ja täidab millegi puudumise millegi muuga

või kellegi puudumise kellegi teisega,

ning igatsuse kokkusaamisega.

Kuidas Ta saab olla nii tark?

Kuidas Ta teab, võib ja oskab?

Kuidas Ta jälle lähetab meid

yhelt armastuse teelt teisele

rändama ja avastama

kõiki neid tuntud ja tundmatuid maastike

mis on niisama suured kui väiksed

täis hapraid kahtlusi kui jõulisi vägede valitsemisi.

Sellel teel

Ta tõmbab meid kokku ja kisub laiali.

Ta laseb meil aina ja aina tunda 

oma suurejoonelise heldusega loodud elu 

sygavat mõistmatut vastuolulisust.

Aitäh

22/02/12

Kevad

Kevad

Buddhad istuvad parkides.

Sajab kirsiõite rahu

pehme lõhnana

 kõigi värviliste inimeste peale.

Paljud on pinges ja väsind

aga kevad ei lase enam lahti.

Nagu armunud naine

masseerib hellalt kallimat

"it feels so good" ytleb heldinud mehe hääl. 

Erakooli poisid on kaheksapaadiga Thamesil,

treener yhtaegu karjub ja ergutab

ning trikoodes atleetite vene lippab nagu tuul.

Majad on on väärikad ja väjapeetud,

ilma yhegi liigse edevuseta

kõnelevad kõik siiski kättesaamatust rikkusest.

Ererohelised pajud vaatavad vaikides kaldaid.

Päike teeb jõe kohale pika rahukuma.

Sellist õhtut pole olnud

väga ammu. 

13/04/12