Boris Grebenšikov: “Ma pole kunagi elus seksinud”

Boriss Borissovitš, hiljuti teid, nagu juhtus ka Lev Tolstoiga, heideti välja õigeusu kirikust. Mille eest?

Minuga peab võitlust üks osa Tuula eparhiast. Äkitselt tuli neil otsus, et olen must maag. Harimatud inimesed on valmis lõpmatult oma harimatust välisele projetseerima. Nad loovad kogu aeg endale tonte, kellega siis võitlevad. Ning minust tegid nad endale järjekordse tondi.

Kas see on seoses sellega, et räägite nii tihti Jumalast, ent samas väidate, et ei taipa religioonist midagi.

Religioon võib eksisteerida vaid seal, kus ei ole Jumalat. Inimene on Jumalaga pidevalt ühes kõik kakskümmend neli tundi ööpäevas. Pole tarvis minna kirikusse, kui Jumal on kõikjal. Pole tarvis kuulata kirikuõpetajat, kui võib küsida otse Jumalalt. Vahendajad pole vajalikud. Seepärast religioonidest ei taipa ma muidugi midagi.

Aga te ju ise rääkisite, et olete õigeusklik.

Jah, olen õigeusklik. Ma armastan minna kirikusse, seal on eriline atmosfäär. Õigeusk – see on ime, mida ma ei oska selgitada. Ja oma enda tundeid ei oska ma samuti selgitada. Sest nagu me just rääkisime, Jumal on oluliselt suurem kui mina.

Aga kuidas teie õigeusklikus sobib kokku teie budismiga?

Mulle meeldib budism, mulle meeldib sufism, mulle meeldib hinduism, mulle meeldib taoism, mulle meeldib konfutsiaanlus. Mulle meeldib peaaegu kõik.

Te tulite budismi juurde kõigest kolme tunniga. Sisenesite lennukisse. Lugesite läbi budistlikku õpetlase raamatu. Lennukist väljusite juba budistina.

Jah, ma väljusin lennukist huvilisena. Ja ma võin öelda, et ma olen kõik – budist või veel keegi. Kuid see poleks päris täpne. Sest peagi kuuldub: “Ah sa kaabakas! Kuidas sa saad olla nii üks kui ka teine samal ajal?”. Seepärast ma ütlen, et olen huviline. Kui tuled mošeesse ning sulle tuleb vastu hirmus habemik, kes vaatab sind kisjalikul pilgul ja küsib: “Mis sa siin teed?!”, siis võib vastata vaid üht: “Ma olen otsija.”. Siis ta pehmeneb silmnähtavalt ja ütleb: “Aaa.... No tule siis edasi...”.

Seega te siis otsite tõde erinevatest õpetustest?

Ei. Ma otsin igaltpoolt ilu, vaimustust, füüsilist ekstaasi, vaimset ekstaasi, ükskõik millist ekstaasi.

Seejuures räägite, et teil pole vaja tugevaid emotsioone. Kas ekstaas pole siis tugev emotsioon?

See pole enam emotsioon. See on juba üliemotsioon. Emotsioone tunneb inimene, aga kui kogetakse ekstaasi, inimest pole. Kui sa oled ekstaasis, sa lahtud.

Kas tõlketöös otsite ka ekstaasi? Kui palju aastaid olete tegelenud hinduismi “piibli” - Bhagavad Gita – tõlkimisega?

Ma alustasin raamatute tõlkimisega 1994. aastal

Kas on raske niivõrd keerulist raamatut tõlkida?

Selles asi ongi, et see on keeruline. Seepärast ei tegelegi keegi sellega. Kõik tõlgivad küllaltki formaalselt. Ent taolised raamatud on selleks, et neist saadaks aru.

Kord ütlesite, et te ei näe inimeste vahel mingeid erinevusi.

Kõigis inimestes on samasugune kese. Seepärast ei saanud ma juba varajases lapsepõlves aru, miks inimesed teesklevad. Nad on ju kõik sama olemus. See on ju arusaadav, et nad on kõik sugulased. Arusaadav, et nad armastavad teineteist juba määratluse järgi. Pole aga kindel, et nad armastavad teineteist selles elus. Üks sai siin lüüa, teine seal, kolmas sai millegagi pihta ning selle asemel, et armastada teineteist, kisklevad nagu jäksavad. Alates tülidest kommunaalköökides kuni stalinistlikke laagriteni välja. Aga asja tuum sellest ei muutu.

Kui inimesed on juba algselt nii suurepärased, armastavad, miks nad siis nii kaugenevad oma loomulikust olekust ja ei suuda siis ennast leida?

Selleks tuleb teil naasta meie tsivilisatsiooni püha raamatu juurde ja meelde tuletada, millest kõik algas. Aadam ja Eeva aeti paradiisist välja. Mis tähendab aeti välja? Kes? Millisest paradiisist? Kui see oleks kindel paik, oleks arheoloogid selle juba ammu üles leidnud. Aga hinge seisundist võib lahkuda küll. Ning see ei kao kuhugi. See asub kusagil ning me arvame, et see on kaotatud Paradiis. Inimesed lahkuvad sellest suurepärasest seisundist, et kogeda maailma maitset.

Kuid teie pole vist olnud alati selline nagu olete praegu. Varem ju soovisite tunda maailma maitset kõigi oma maitsenüanssidega?

Ma tunnen kõiki neid pooltoone ka praegu. Lihtsalt ma osalen selles, mis mulle meeldib.

Kuid erinevad pooltoonid on ka erinevad emotsioonid ning see pole alati rõõm.

Jah. Ma tean inimesi, kes armastavad nutta. Armastavad, et neid raputaks. Armastavad kogeda tugevaid tundeid.

Kas teie armastate kogeda tugevaid emotsioone?

Mulle on osaks saanud palju tugevaid emotsioone. Ei, tugevad emotsioonid pole mulle tegelikult tähtsad. Olen neid kogenud rohkem, kui see tavaks on. Tuli välja, et see polegi niiväga huvitav. See sarnaneb äärmuslikult valju heliga. Vali heli viib selleni, et sa ei kuule enam. Olin Iggy Popi kontserdil ja seisin kohe kõlarite all ning sain aru, et see heliorkaan läheb minust mööda, sest heli ma enam ei kuulnud. Tekkis vaid väga suur ruumimoonutus, sest heli oli liiga vali.

Inimesed on enamasti millestki sõltuvad. Igalühel on oma “narkootik”. Kas teie ei sõltu millestki?

Ma lihtsalt tunnistan oma sõltuvusi. Ma olen sõltuv kõigest. Lihtsalt ma kulutan säästlikult oma aega ja energiat. Igaljuhul mulle tundub nii. Kuid ma võin ka eksida.

Seega olete siis kõik asjad endale selgeks teinud?

Ei. Jumal hoidku. Siis tuleks kohe ennast vabatahtlikult hullumajja üles anda.

Kas kunagi ei ole sellist mõtet tekkinud?

Jõuame kokkuleppele, et Jumal oma seletamatus tarkuses ja kõigenägemises ja kõiges olemises, on natuke suurem kui minu teadvus. Minu teadvus on väike. Ta on piiratud ja pole kaugeltki lõpmatu. See osa minu teadvusest, mida saan kasutada, on kolme-, neljamõõtmeline, mitte rohkem. Võib-olla kusagil sügavamal valdan ma kogu seda kompleksi, ent mulle on see tundmatu. Seepärast, kui hakkan arvama, et suudan oma kolmemõõtmelise mõistusega aru saada kogu lõpmatust Jumala poolt loodud ja Jumala olemuseks olevast maailmast, terendab minu ees hullusärk. See häda oli kusjuures kõigil nõukogude bürokraatidel. Nad teadsid kõike.

Teismelised ka mõnikord arvavad, et teavad kõike.

Ilmselt arenesin ma aeglaselt.

Huvitav, milline olite te nooruses?

Noorus läks mul kaotsi. Kui kõik tegid meeletusi, kuulasin ma muusikat. Olin siis täitsa häbelik.

Teie häbelik...?

Olen siiamaani väga häbelik.

Oi-oi-oi... Aga kuidas siis on lugu teie täieliku vabadusega kõigest?

Täielik vabadus kõigest ei tähenda täielikku vabadust iseendast. Mul on tohutu hulk pahesid. Häbelikus on neist suurim. Kuid ma võtan ennast sellisena nagu ma olen.

Andrei Makarevitš kirjutas oma raamatus “Huvitav narkoloogia”, kuidas te võisite koos juua ükskõik mida ning hommikul oli pea selge. Rääkige, milles oli teie saladus, et seda suutsite?

Kas sa küsid kassi käest, et ta avaldaks saladuse, kuidas ta hüppab kapi pealt põrandale ning jääb terveks?

Aga miks te kirjutasite alla Venemaa presidendile saadetud üleskutsele Hodorkovski kohtusi uuesti õiglaselt läbi vaadata?

Lihtsalt ma tundsin, et antud hetkel tuleb teha seda, mis me ära tegime. Olen rõõmus, et peaaegu kõik tundsid sedasama ja andsid oma allkirja.

Ja kas see avaldas mõju?

Me ei räägi Hodorkovskist. Me räägime kogu Venemaast.

Ja kas Venemaa poliitika siis muutus?

Mitte kõik, mis muutub, pole kohe näha. Kui istutad puu, siis viljad ei tule kohe samal sekundi. Ta peab kõigepealt kasvama. Aga et sa saaksid vilju neljakümne aasta pärast, pead sa ta istutama kohe praegu.

Kui astusite komsomoli, andsite vande?

Jah, andsin vande, et asun nõukogude nooruse avangardi.

Kuivõrd on võimalik avangard praegu ning kas teda praegu ongi enam?

Praegu ei soovi ma absoluutselt enam avangardis olla. Ma ei näe, mille esiotsas ma praegu peaks olema. Eelistan olla omaette. Ja soovitatav, et keegi ei näeks mind. Varsti on sügis ja pärast... ma arvan, et ma kaon sootuks.

Kuhu?

See pole tähtis.

Rääkisite, et kiusatus olla ajalooline isik on niivõrd suur, et see jätab kõigist headest kavatsustes alles vaid tühjuse.

Normaalsele inimesele, kes armastab teha seda, mida ta teeb, pole kuulsust vaja. Muidugi kui inimene on täisväärtuslik. Kuulsust on vaja neile, kes piinlevad, kes ei tea, kas ta on olemas või mitte. Seepärast tunnen kaasa estraadiartistidele, kes püüavad silma paista. Neil on sees suur auk. On vaja, et neid märgataks, et inimesed pidevalt kinnitaks - “Ja, ja, ja, kallis, sa oled olemas...”.

Kõik inimesed, kes on laval, on juba looduse poolt demonstratiivsed ja ei suuda publiku tähelepanuta elada. Kas teile pole seda siis tarvis?

Ma teen seda, mis toob mulle palju rõõmu, naudingut, vaimustust, seda, mis viib mind õnnelikku seisundisse. Olen märganud, et suurima naudingu saan siis, kui ma lihtsalt istun ja laulan. Ja seejuures ei pea tingimata mu käsutuses olema tuhat vatti ja kõva võimendus. See pole pooltki nii hea, kui istuda vaikselt ja laulda laulu. Ilmselt on järgmine samm juba laulda mitte väikestes saalides kahesajale inimesele, vaid tubades, kus istub viis inimest. Või lõkke ääres. Või maal külas. Laulmine iseenesest – see on ime. Loomine – see on ime. Midagi muud pole tarvis. Muud asjad hakkavad pigem segama. Kui sa lamad noormehega voodis, on kõik muu tilu-lilu juba liigne.

Laulu loomine on teile niivõrd intiimne protsess, et seda võiks võrrelda seksiga?

Ma pole kunagi elus seksinud. Armastusest saan ma aru, aga seksist mitte. Mulle oleks see igav. Ma ei hakka suudlema inimest, kui ma teda ei armasta. See on võimatu. Kui ma kedagi armastan, siis see inimene on kogu aeg minuga. Kuni maitse ja lõhnani välja. Asub mu hinge elama. Ja neid inimesi võib olla mitu. Ilmselt võin ma samaaegselt armastada tuhandeid, miljoneid inimesi. Kui sa armastad kedagi, on see inimene sinus, ta on sinu veres.

Kas algselt oli teil vajadus kuulsuse, publiku järele?

Muidugi. See vajadus on jäänud. Lihtsalt mul on valikuvabadus. Ma tean, mis tähendab mängida suurel staadionil. Ma tean, mis tähendab mängida väikses saalis. Ma tean, mis tähendab mängida pubis, kus on viisteist inimest. Ning ma valin kolmanda variandi. Kuid ma võin teha nii üht kui ka tesit. Ning kõik see teeb mulle heameelt.

Sellele vaatamata otsustasite sügisel kaduda. Kuidas siis kontserditelt saadava naudinguga jääb?

Mind huvitab vaimustus. Mind huvitab absoluutne kosmosega ühtesulamine olmetasandil. Kui ma suudlen, siis sel hetkel mind ei ole olemas. Kui ma laulan laulu, mind ei ole sel hetkel. See on see, mis mind huvitab. Otsin sealt, kus on kõige vähem eemalekiskuvaid tegureid. Kus ümberringi on võimalikult vähe tilu-lilu. Ma ei taha oma jõudu tühja raisata. Kui võtta taas võrdlus suudlusega, siis on inimesi, kes suudlevad ja mõtlevad – ma pean veel täna helistama sinna ja tegema selle ja selle. Aga nii pole huvitav. Kui ma teen midagi, siis ma tahan olla täielikult seal. Olen tulnud sellele vaatenurgale, et soovin kontsentreeritud õnne.

Kas selleks ei peaks mitte maise elu sekelduste eest varjuma? Nende samade laamade juurde näiteks.

Laamade juurde minekuga ei muutu midagi. Sa paned endale selga vaid teist värvi rõivad. Kuid sa ise ei muutu. Maailma rapsimine on sinu peas. Olenistunud Himaalajates ja mõelnud uue plaadi lugudest ja kuidas nad paremini tonaalsuselt kokku sobiksid.

Kuida on siis lood nirvaanaga?

Seda saavutad, kui laulad laval. Või kui lamad vannis koos hea raamatuga. Või kui lähed kinno. Või kui jood head veini.

Kavatsete sügisel kaduda. Kuidas jääb siis vaimustuses tütarlaste ja nende armunud silmadega?

Armunud silmi võib näha täiesti teises kohas. Ja kaugeltki mitte tänaval. Ja kaugeltki mitte siis, kui küsitakse autogrammi.

Kas olete äkilise iseloomuga?

Oline esimeses klassis ja oli teine koolipäev. Mul olid kaasas ema tehtud võileivad. Minu juurde tuli istuma jäänud rüblik, haaras mu võileivad, viskas need põrandale ja hakkas nende peal tallama. Ma virutasin talle põlvega vastu lõugu nii et ta kukkus ja hakkas nutma. Peale seda pole mul sellega probleeme olnud.

Rääkisite kunagi, et teie jaoks ei voola aeg nagu kõigil see on, vaid teil on see oma ja eriline.

Olen ma seda öelnud....? Küll ma olin isekas.... ülbe kuju... Aeg – see on väga suur väärtus.