Mõne päevaga oleks justkui maha sadanud
kogu maailma vihmad
aga tyhi november ei saa eales täis
ja see vihm ei tee mind märjaks.
Sest iga päev mõtlen ma
kuldsetele liblikatele
mille Sinu lahkumine jättis mulle mälestuseks
lõhnadest, puudutustest, hingamisest.
Iga päev ma mõtlen
mis nad kyll teevad?
Kas nad igatsevad Sinu järele
või on nad lihtsalt õnnelikud
teineteisest
ja oma uuest pruunist kirjutuslauast ja puidu maastikest
mille kohal nad kindlasti helgesti lendavad
kui ma ära olen
novembrityhjuses, mis pole hea ega halb
vaid lihtsalt lõputult suur
igavik.
Siis nad päris kindlasti lendavad seal
kui ma mõtlen Sinust.
Ma teen seda palju.
21/11/13
No comments:
Post a Comment