Kas poleks kaunis kui see pilt oleks ECM plaatide seas

Misha Mishajashvili - me oleme Sind oodanud

Kas keegi suudaks Lasnamäed veel peenemalt tabada kui Misha. Kas keegi suudaks paremini defineerida, mis on Lasnamäe vaimsus kui Misha. LASNAMÄE MASSIVE!

Jälle ja veel yks selline õhtu. Talv, ikka talv

Om Shri Ganeshaya Namah

Aga täna on juba hoopis selline tuju

Paastumaarjapäeva tuisk

 

tuli kiirelt ja läks kiirelt

tegi kõik väga pimedaks ja väga valgeks

Pandit Kumar Gandharva

mees kes lihtsalt laulis ja laulis ja laulis

oma yhe õhukese kopsuga
aga suure hingega
palju noote ja tundeid
mida on nii väga raske siin maailmas päriselt tabada
ammugi siis veel teistega jagada
kõike seda
ilusat valusat elu
mis mahub ära väga vähesesse
tasasesse hingamisse

Mangal din aaj, Banna ghar aayo
Nii paljutõotav kaunis päev, sest Tema on tulnud koju

Aanand man-bharaa, baanwari bhayi mai to
Õnn on täitnud mu sydame ning meel on kaotand end rõõmu sisse

Banna ra mukh dekhan sahelyo mil aayo
Et näha Ta nägu, ma tulin koos kõigi oma sõpradega

Gaavan lagi geet, baanwari bhai mai to
Ma hakkasin laulma sedasama laulu, sest mu armastus on teinud mu hulluks

Mangal din aaj… Nii paljutõotav kaunis päev

Triptühhon Jaan-Vahurile

Sõna! Kus sa oled?

Üksainus... Sõna, see – mis peab olema alguses?

Või seal kusagil...?

Kuid seda ei ole.

Üksainus sõna. Kuid pole teda.

Lähevad päevad.

Kuid sõna ei ole, ei ole.

Oleks siis veel, et ma olen ta unustanud...

Aga ma ei teagi, milline ta on, olema peab...

Ja sõna ise pole ka sugugi pealetükkiv;

kuid pole tunda, et ta oleks justkui kusagilt tulemas.

Ei tea, kus ta viibib.

Maailm on ju nii suur.

Mina nii juhuslik siin.

Kas me kohtumegi.

Kas ta paotab mu ukse, astub üle läve,

tunnistab mu omaks?

Kui tal on nii palju valida! 

 

Vahel mulle näib, et mind polegi olemas. Ja pole kunagi olnudki. Mind on kellegagi segi aetud, ära vahetatud. Kellelegi tundmatule, võõrale on omistatud minu nimi ja nägu. Aga mind ennast pole olemas olnudki.
Või... ma ise olen juba ammu ära läinud, lahkunud!
Asun ei tea kus!
Ja ei tea millal?
Väljaspool ruumi ja aega – igal juhul.
Ja nime pole mul. Pole nägu. Pole mingeid mõõtmeid, ulatusi. Pole vaadeldav. Nähtamatu. Ja pidevalt kaugenen.
Kaugenen, kaugenen, kaugenen.
Kogu aeg mõistatatan, mis minuga toimub.
Võib-olla olen juba ühinenud Jumalaga, tema sisse ära sulanud?

  

Tekstid raamatust "Õhtuvalgus: ühe- ja kahekõned"

Jõudehetk Malabari mäe aias aastal 1905

kaksteist märts

sajab jälle
laia puhast lund
vaatad seda imet
nagu väike laps
ninapidi akna ääres
et olla nii lähedal
kõige lähedamal yldse
läbi aknaklaasi
pyyad keelega maitsa uut valgust
unustad ennast
ehmatad ennast
kui oled jäänud lugema
hämarasse aega kui veel polnud mingit lumesadu
ja ärkad
ehmatad
võpatad
mingite justkui tähendustega kirjatähtede kohalt
ykskõik kui palju kordi juba
see talv
või kõik need eelnevad talved
sest nähtu ei loe
tõused
lähed kiirelt
ikka on nii palju lugemata taevaid
ikka
ikka muutud
väikeseks uudishimulikuks lapseks
kes loeb ahnelt
kõike imeilusat
tundmata tähtigi

12.03.10

varahommikune

õhtud on siin aina pikemad

aga meenus hoopis yks vesivärvidega maal

mille ees ma möödunud aasta

väga palaval kevadel

väga pikalt seisin

siis ma olin kyll lähedal

kõigest 2000 km ja 31 tundi rongisõitu

aga ma veel ei teadnud

kui päriselt tabav on see pilt

varahommikusest 

Kalkutast

millelt ma tundsin ära

juba enne kohale jõudmist

et see linn

mulle meeldib

eriti varahommikuti

08/03/11

Kaunis

eesti oma dubstep

saadab õhtut

 punaka kumana 

noores õhtutaevas

kus lendab kajakaid

kes mängivad laisalt tuulisel väljal

varesed on madalamal lumehangede ligi

ning veel yksik varblane Lexuse ilukilbil

linnud teevad lindude asju

nemad vist ei mõtle

kuidas armastada

mina 

või mõnda teist mina

mida me ei tea milleks

loonud oleme

või kas see yleyldse

kuidagi võimalik on

ning siis 

jälle unustada kogu see jant

ning lihtsalt jääda vaatama

punastavat põhjataevast

sealt kajava muusikaga

sealt kajava

muusikaga

lihtsalt

kaunis