Triptühhon Jaan-Vahurile

Sõna! Kus sa oled?

Üksainus... Sõna, see – mis peab olema alguses?

Või seal kusagil...?

Kuid seda ei ole.

Üksainus sõna. Kuid pole teda.

Lähevad päevad.

Kuid sõna ei ole, ei ole.

Oleks siis veel, et ma olen ta unustanud...

Aga ma ei teagi, milline ta on, olema peab...

Ja sõna ise pole ka sugugi pealetükkiv;

kuid pole tunda, et ta oleks justkui kusagilt tulemas.

Ei tea, kus ta viibib.

Maailm on ju nii suur.

Mina nii juhuslik siin.

Kas me kohtumegi.

Kas ta paotab mu ukse, astub üle läve,

tunnistab mu omaks?

Kui tal on nii palju valida! 

 

Vahel mulle näib, et mind polegi olemas. Ja pole kunagi olnudki. Mind on kellegagi segi aetud, ära vahetatud. Kellelegi tundmatule, võõrale on omistatud minu nimi ja nägu. Aga mind ennast pole olemas olnudki.
Või... ma ise olen juba ammu ära läinud, lahkunud!
Asun ei tea kus!
Ja ei tea millal?
Väljaspool ruumi ja aega – igal juhul.
Ja nime pole mul. Pole nägu. Pole mingeid mõõtmeid, ulatusi. Pole vaadeldav. Nähtamatu. Ja pidevalt kaugenen.
Kaugenen, kaugenen, kaugenen.
Kogu aeg mõistatatan, mis minuga toimub.
Võib-olla olen juba ühinenud Jumalaga, tema sisse ära sulanud?

  

Tekstid raamatust "Õhtuvalgus: ühe- ja kahekõned"