sajab jälle
laia puhast lund
vaatad seda imet
nagu väike laps
ninapidi akna ääres
et olla nii lähedal
kõige lähedamal yldse
läbi aknaklaasi
pyyad keelega maitsa uut valgust
unustad ennast
ehmatad ennast
kui oled jäänud lugema
hämarasse aega kui veel polnud mingit lumesadu
ja ärkad
ehmatad
võpatad
mingite justkui tähendustega kirjatähtede kohalt
ykskõik kui palju kordi juba
see talv
või kõik need eelnevad talved
sest nähtu ei loe
tõused
lähed kiirelt
ikka on nii palju lugemata taevaid
ikka
ikka muutud
väikeseks uudishimulikuks lapseks
kes loeb ahnelt
kõike imeilusat
tundmata tähtigi
12.03.10
No comments:
Post a Comment