Kummaline mure
Neil päevil on mul yks
kummaline mure –
mu võime vihata kogu
sydamest
väheneb iga päevaga.
Ma tahan vihata inglasi
(sest nad valitsesid meid
kaks sajandit)
aga Shakespeare, kellele
ma võlgnen nii palju
silub selle ära.
Ma tahan vihata moslemeid
aga Ghalib seisab mu ees.
ytle nyyd mulle, kuidas
ma saaksin temaga silmitsi seista?
Ma tahan vihata sikhe
aga Guru Nanak täidab mu
nägemused
ja mu pea langeb.
Ja see Kambar, see Thjagaradža,
ja siis see Muthuswami…
sadatuhat korda kinnitan
endale,
et nemad pole minu.
nad on kaugelt Lõunast
aga mu syda ei puhka
enne kui ta on teinud nad
omaks.
Ja see armastatu
kes pettis mind.
ma võiksin ta kohe tappa
kui ma teda näen!
ma näengi teda aga
vahel on ta sõber
vahel ema
tihti hoopis nagu õde
ja ma joon armastuse
tassist
ning olen väga rahulik.
Kõik oma päevad
ekslen hullumeelsena,
otsin kedagi vihata
kogu oma sydamest,
et saada korrakski
kergendust.
Aga ikka juhtub täpselt
vastupidine.
kusagil, millalgi
ma leian kellegi
ja ma ei saa teha muud
kui armastada.
Päev päevalt, see
armastuse tõbi kasvab
sygavalt juurdunud mu
unistusse
et yhel päeval mu
armastus
näitab mulle paradiisi.
Kunwar Narain
No comments:
Post a Comment