Ta oli hakanud väga armastama seda väikest
teerada
kus ta eile yle pika aja oli taas lihtsalt
õnnelik
ning yle veel pikema aja oli tundnud vihma lõhna.
Täna oli udu,
tihe ja katkematu kõikemattev udu,
mis tuli ja läks
ning kunagi ei seisatanud.
Shiva templike seisis,
väsind teekorjaja magas jalgupidi korvis.
Pikkade tumedate juustega naine pesi end
mägiojas.
Tema aga kõndis ja kõndis,
istus mitme kivi peal ja kuulas lindude laulu.
Lasi jahedatel tuulehoogudel puhuda oma kehale,
vaatas ja imestas selle maailma ilu,
mis Sina oled loonud.
Sest Sina ju tead, mis on hea
Sinu lapsukestele.
17.04.2010
Makaibari
No comments:
Post a Comment