Mussoonvihmas Kalkuta

Mäletan,

selle linna tapvat lõõmavat päikesepalavat

kuumust, mis ootas pikisilmi veidigi jahutavat vihma.

Mäletan,

sinistes särkides aednikke hooldamas lillerohket siseõue

mille yle kostsid bhajaneid laulvad hääled ekstaatik Ramakrishna kuju eest.

Mäletan,

Kali kultusest ja narkootilisest närimistubakast punaste silmadega,

kymneid tunde palavas unenäolisuses rygavaid taksojuhte.

Mäletan,

kollaseid taksosid, kolisevaid tontlikke tramme, 

vihaseid ummikuid ja higiselt ägavaid inimrikshasid.

Mäletan,

tapetud kitsede päid, eluhullusest sooji vereniresid, tunglemist ja kyynarnukke

oma seljal ja ribides, pyhimas Kalighati Kali templis.

Mäletan,

Jorasako Thakurbari residentsi - Tagorede suguvõsa kodumajale langenud harrast vaikust,

vinyylimängijat Rabindranathi magamistoas ja tema armsalt kulunud nahast sandaale.

Mäletan,

Poeedi kodumaja siseõue keskpäevatuliseid kive, peremeheta kodu piinlikku lagunemist

kuid ometi kõige ymbritseva tuhandekordset karjuvat fotogeenilisust.

Mäletan,

kraaksuvaid vareseid ja magavaid valvureid,

tänaval kriketit mängivaid poisikesi ja jahutavat kylma pähklikulfit.

Mäletan,

uhkeid Bengali braahmanite järeltulijaid, nukrate nootidega retsiteerimas 

otse hingest ja sydamest oma kuulsaima poja laule.

Mäletan,

hämaras hotellitoas kõrvaklappidest kuulatud raadiojaamu, 

mis olid kui signaalkanalid otse mitmetest aegadest.

Mäletan,

Park Streeti ja kinnist eliidiklubi, kus tee ja kurgivõileivad

maksid rohkem kui sellesama taksojuhi nädala teenistus.

Mäletan,

Jaani kirikut ylestõusmispyhapäeval - suurt hääbuvat yksiklast

ning Salvator Mundi pilti altarist paremalt.

Mäletan,

Gitanjali ekspressiga rongijaama saabumise ärevat tyhja teadmatust

ning lennujaama lahkumiskurbust lugedes viimast Statesmani.

Mäletan,

vihma, vihma, vihma. sooja, peaaegu tulise joana allalangevat vihma

ning läbimärjana jooksmist jõena ujuvail ent siiski homme taas janusse nõrkevail linnatänavail.

Mäletan,

vaikselt sydamesse pugenud väikest igatsusliku unistust

yhest kauge maa jahedast lumisest vanalinnast.

Seda kõike mäletan ja paljugi veel,

vaadates sind, hallis vormirõivas tundmatut taksojuhti, 

kes sa aina viid inimesi kuhugi,

oma vana kollase taksoga,

selles vere ja luuletustega 

ehitatud linnas.

Yks helge meenutus möödunud aasta soojast suvest. Tervendavate tervitustega

 

http://tunnetelonk6la.bandcamp.com/track/htu-viimased-read-tunnetel-on-k-la-remix

Kas varsti ka Lasnamäe veerult nii kaugustesse me vaadata saame?

Pyhapäev. IV advent

Imelik päev oli.
Käisin haiglas
vaatamas käeluumurruga sõpra T
aga hämarast koridorist leidsin teisegi
katkise jalaluuga
ja samuti veel veidi lõikusdroogide pehmendava mõju all sõbra H
neid opereeris yks ja seesama arst
grusiin kelle nimi on nii keeruline, et teda kutsutakse lihtsalt John'iks.

Vahepeal viisin koju puhkama nukralt purjus sõbra S
tema jõulu rikkus ära sõber K teadaanne,
sest kurvaks teeb see kindlasti veel paljudegi meele.

Päris hiljem öises vanalinnas tuli välja, et minu veidi svipsis sõber M teab John'i väga hästi,
tema päris keerulist nimegi,
käis just Johni osakonna jõulupeolgi.
Sõber F oli lihtsalt väga tore ja ylemeelikult õnnelik
tegi mobiilidiskot
ja tantsis kylma vanalinna soojaks.
Aga õnneks ei kukkunud midagi katki
ja Ravi tänavale enam ei pidanud minema.

Magusast portveinist ja kylmast tuulisest vanalinnast väsinud sõbrad said ilusti koju
Gorecki 3. symfooniaga, mis nemad ehk unelegi suigatab.

Kui peale kuute enda maja ette jõudsin
oli maailm yhtäkki väga ilus ja vaikne
kogu talvekylm oli avaral väljal koos
sel varahommikul
mis on veel tegelikult väga sygav öö
see yks tavaline talveöö enne täiskuu pööriööd
kus võib juhtuda veel väga palju.
aga ma ei tea enam kus ja kellega.

mina rohkem ei jaksa
aga ma tean,
et kõik saab korda
ja miskipärast on kõigel põhjus
ning kuidagiviisi on kõigega seos.

TUMAN -->

From Tallinn, with Love

Tööpäev

Pyhapäev. III advent

 

Alles ma olin seal

kuid juba jälle Ta kutsub ja tuksleb

äratab kirge ja igatsust

kaduda taas Tema piiritusse

läbi absoluudi kõigi tasandite

nii lähedalt

nii läbikõikjalt

ei ole kellegi teisega

võimalik tunda.

Bharati salapärane kutse

et kaduda taas

palavasse igavikku

hämaraile tänavaile

ööpimedusse

päikesepõletusse

räpastesse hotellitubadesse

kõrbekuumusse

ookeaniäärde

kinnistesse eliidiklubidesse

templite viirukiimbusse

Benaresi põletusghatide kirbesse laibalõhna

Kalkuta õuerooside või uduste Darjeelingu nõlvade

värske rohelise teepõõsa pehmesse musta aroomi.

„Tule,

Ma olen siin

Ma olen igavesti siin.

Tule, otsi yles mu lõpp ja äär

madalaim ja kõrgeim

kylmem ja palavaim.

Tule“

Jah, muidugi ma tulen.

Või ei

miks?

Ma just olin seal

Sinus

Sinuga

Terve palava lämbe kirgliku lõputu kevade.

Kylma talvise Helsingi Nepali restoran

oma Guru Gorakhnhati või siis Gorkhamaa kujundusega

äratas yles

kogu kuuma kire

mu väga yleväsinud kehast

leidis taas

needsamad latentsed jõud.

Läbi pabervakstust laudlina

sõrmeotstega söödud mahlakasvyrtsika toidu

magusalt piimase teetassi

ja kõige taustal hõljuva imala muusikaga

mis mängib ja on

kõikjal sellel maal

koos Tema inimestega

keda on nii abstraktselt liiga palju

sest isegi siin, kylmas talvises Helsingis

yritab yks Sinu poegasid mind arvega veidi petta ja juurde lisada

aga las ta täna petab

ma ei taha tõsta häält ja võtta ära nii tema kui minu

hetkelist õnneseisundit

sest siia paika ulatud Sina

minu tukslev salajane Syda

kelle pettust ma tean

ja kelle lumma ma armastan.

Ja minu kurvas igatsuses on siiski eemaloleku rõõm

Veel aitab miski leevendada kogu seda palavikku

Kylmas Lasnamäe öös

on hääl, on heli, on seisund

mis vahel avaneb ja annab lootust ja jäämise rahu

olgu selle vahendaja nimeks siis kas Gorecki või Pärt või Bach või Sina

aga ma tõesti ei tea

kui kauaks.

Aeg-ajalt nurisetakse, et ei aita keegi autot lumest välja lükata ja eriti piinlik, kui naine on kinni jäänud ja tagumised annavad lihtsalt signaali. Aga Lasnamäel on sellised inimsuhted, et kui hommikul tahtsin hakata autoga oma kohalt ära sõita, jäin muidugi kõvasse lumme kinni. Millega olin ka arvestanud ja kaevasin rahulikult külmunud rööbaste vahele endale teed. Nõksutasin mitu korda ja urgitsesin ja proovisin ja kaevasin. Ent äkki tuleb lähemale üks kena roosa mantliga noor naine, tema kõrval umbes kaheaastane laps, naeratab ja küsib, kas ta saab mind aidata. Ma vaatan neid viivu, vaatan teda, vaatan last, naeratan vastu ja ütlen, et ega vist ju väga ei saagi. Aga tema ei minetanud oma heatahtlikust ja tegi ettepaneku, et ta võiks ju rooli taha istuda. Üllatav ja tark idee mõtlen kiires hämmelduses omaette ning ütlen naisele, et ma proovin veel ühe nõksu ja kui siis ei õnnestu, proovime juba koos. Istusin rõõmsas ärevuses rooli taha, et kui nüüd ei lähe, siis... Aga roosa palitu omaniku moraalne abi oli juba nii suur, et lootusetule lumelopale vaatamata, sain autoga koheselt nigu lupsti kohalt minema. Oli tunda, et naine töötas millegi muu kui musklitega.

Ja paari tunni pärast oli täpselt sama koha peal selline vaatepilt, et nägin enda selle talve rekordit - ühte autot lükkas korraga viis meest! Ja ei saand millimeetritiki paigalt. Lõpuks üks tavatult pikk korealane, kes otsis oma Peogeot bussi külgekruvitavat konksu, leidis selle üles ja tõmbas masina toore jõuga välja.

Nii et igalt ühelt vastavalt tema võimetele.