Mussoonvihmas Kalkuta

Mäletan,

selle linna tapvat lõõmavat päikesepalavat

kuumust, mis ootas pikisilmi veidigi jahutavat vihma.

Mäletan,

sinistes särkides aednikke hooldamas lillerohket siseõue

mille yle kostsid bhajaneid laulvad hääled ekstaatik Ramakrishna kuju eest.

Mäletan,

Kali kultusest ja narkootilisest närimistubakast punaste silmadega,

kymneid tunde palavas unenäolisuses rygavaid taksojuhte.

Mäletan,

kollaseid taksosid, kolisevaid tontlikke tramme, 

vihaseid ummikuid ja higiselt ägavaid inimrikshasid.

Mäletan,

tapetud kitsede päid, eluhullusest sooji vereniresid, tunglemist ja kyynarnukke

oma seljal ja ribides, pyhimas Kalighati Kali templis.

Mäletan,

Jorasako Thakurbari residentsi - Tagorede suguvõsa kodumajale langenud harrast vaikust,

vinyylimängijat Rabindranathi magamistoas ja tema armsalt kulunud nahast sandaale.

Mäletan,

Poeedi kodumaja siseõue keskpäevatuliseid kive, peremeheta kodu piinlikku lagunemist

kuid ometi kõige ymbritseva tuhandekordset karjuvat fotogeenilisust.

Mäletan,

kraaksuvaid vareseid ja magavaid valvureid,

tänaval kriketit mängivaid poisikesi ja jahutavat kylma pähklikulfit.

Mäletan,

uhkeid Bengali braahmanite järeltulijaid, nukrate nootidega retsiteerimas 

otse hingest ja sydamest oma kuulsaima poja laule.

Mäletan,

hämaras hotellitoas kõrvaklappidest kuulatud raadiojaamu, 

mis olid kui signaalkanalid otse mitmetest aegadest.

Mäletan,

Park Streeti ja kinnist eliidiklubi, kus tee ja kurgivõileivad

maksid rohkem kui sellesama taksojuhi nädala teenistus.

Mäletan,

Jaani kirikut ylestõusmispyhapäeval - suurt hääbuvat yksiklast

ning Salvator Mundi pilti altarist paremalt.

Mäletan,

Gitanjali ekspressiga rongijaama saabumise ärevat tyhja teadmatust

ning lennujaama lahkumiskurbust lugedes viimast Statesmani.

Mäletan,

vihma, vihma, vihma. sooja, peaaegu tulise joana allalangevat vihma

ning läbimärjana jooksmist jõena ujuvail ent siiski homme taas janusse nõrkevail linnatänavail.

Mäletan,

vaikselt sydamesse pugenud väikest igatsusliku unistust

yhest kauge maa jahedast lumisest vanalinnast.

Seda kõike mäletan ja paljugi veel,

vaadates sind, hallis vormirõivas tundmatut taksojuhti, 

kes sa aina viid inimesi kuhugi,

oma vana kollase taksoga,

selles vere ja luuletustega 

ehitatud linnas.