Aeg-ajalt nurisetakse, et ei aita keegi autot lumest välja lükata ja eriti piinlik, kui naine on kinni jäänud ja tagumised annavad lihtsalt signaali. Aga Lasnamäel on sellised inimsuhted, et kui hommikul tahtsin hakata autoga oma kohalt ära sõita, jäin muidugi kõvasse lumme kinni. Millega olin ka arvestanud ja kaevasin rahulikult külmunud rööbaste vahele endale teed. Nõksutasin mitu korda ja urgitsesin ja proovisin ja kaevasin. Ent äkki tuleb lähemale üks kena roosa mantliga noor naine, tema kõrval umbes kaheaastane laps, naeratab ja küsib, kas ta saab mind aidata. Ma vaatan neid viivu, vaatan teda, vaatan last, naeratan vastu ja ütlen, et ega vist ju väga ei saagi. Aga tema ei minetanud oma heatahtlikust ja tegi ettepaneku, et ta võiks ju rooli taha istuda. Üllatav ja tark idee mõtlen kiires hämmelduses omaette ning ütlen naisele, et ma proovin veel ühe nõksu ja kui siis ei õnnestu, proovime juba koos. Istusin rõõmsas ärevuses rooli taha, et kui nüüd ei lähe, siis... Aga roosa palitu omaniku moraalne abi oli juba nii suur, et lootusetule lumelopale vaatamata, sain autoga koheselt nigu lupsti kohalt minema. Oli tunda, et naine töötas millegi muu kui musklitega.

Ja paari tunni pärast oli täpselt sama koha peal selline vaatepilt, et nägin enda selle talve rekordit - ühte autot lükkas korraga viis meest! Ja ei saand millimeetritiki paigalt. Lõpuks üks tavatult pikk korealane, kes otsis oma Peogeot bussi külgekruvitavat konksu, leidis selle üles ja tõmbas masina toore jõuga välja.

Nii et igalt ühelt vastavalt tema võimetele.