8.12.10


Alles ma olin seal
kuid juba jälle Ta kutsub ja tuksleb
äratab kirge ja igatsust
kaduda taas Tema piiritusse
läbi absoluudi kõigi tasandite
nii lähedalt
nii läbikõikjalt
ei ole kellegi teisega
võimalik tunda.

Bharati salapärane kutse
et kaduda taas
palavasse igavikku
hämaraile tänavaile
ööpimedusse
päikesepõletusse
räpastesse hotellitubadesse
kõrbekuumusse
ookeaniäärde
kinnistesse eliidiklubidesse
templite viirukiimbusse
Benaresi põletusghatide kirbesse laibalõhna
Kalkuta õuerooside või uduste Darjeelingu nõlvade
värske rohelise teepõõsa pehmesse musta aroomi.

„Tule,
Ma olen siin
Ma olen igavesti siin.
Tule, otsi yles mu lõpp ja äär
madalaim ja kõrgeim
kylmem ja palavaim.
Tule“

Jah, muidugi ma tulen.
Või ei
miks?
Ma just olin seal
Sinus
Sinuga
Terve palava lämbe kirgliku lõputu kevade.

Kylma talvise Helsingi Nepali restoran
oma Guru Gorakhnhati või siis Gorkhamaa kujundusega
äratas yles
kogu kuuma kire
mu väga yleväsinud kehast
leidis taas
needsamad latentsed jõud.

Läbi pabervakstust laudlina
sõrmeotstega söödud mahlakasvyrtsika toidu
magusalt piimase teetassi
ja kõige taustal hõljuva imala muusikaga
mis mängib ja on
kõikjal sellel maal
koos Tema inimestega
keda on nii abstraktselt liiga palju
sest isegi siin, kylmas talvises Helsingis
yritab yks Sinu poegasid mind arvega veidi petta ja juurde lisada
aga las ta täna petab
ma ei taha tõsta häält ja võtta ära nii tema kui minu
hetkelist õnneseisundit
sest siia paika ulatud Sina
minu tukslev salajane Syda
kelle pettust ma tean
ja kelle lumma ma armastan.

Ja minu kurvas igatsuses on siiski eemaloleku rõõm

Veel aitab miski leevendada kogu seda palavikku

Kylmas Lasnamäe öös
on hääl, on heli, on seisund
mis vahel avaneb ja annab lootust ja jäämise rahu
olgu selle vahendaja nimeks siis kas Gorecki või Pärt või Bach või Sina

aga ma tõesti ei tea
kui kauaks.

No comments:

Post a Comment