Mussoonvihmas Kalkuta

Mäletan,

selle linna tapvat lõõmavat päikesepalavat

kuumust, mis ootas pikisilmi veidigi jahutavat vihma.

Mäletan,

sinistes särkides aednikke hooldamas lillerohket siseõue

mille yle kostsid bhajaneid laulvad hääled ekstaatik Ramakrishna kuju eest.

Mäletan,

Kali kultusest ja narkootilisest närimistubakast punaste silmadega,

kymneid tunde palavas unenäolisuses rygavaid taksojuhte.

Mäletan,

kollaseid taksosid, kolisevaid tontlikke tramme, 

vihaseid ummikuid ja higiselt ägavaid inimrikshasid.

Mäletan,

tapetud kitsede päid, eluhullusest sooji vereniresid, tunglemist ja kyynarnukke

oma seljal ja ribides, pyhimas Kalighati Kali templis.

Mäletan,

Jorasako Thakurbari residentsi - Tagorede suguvõsa kodumajale langenud harrast vaikust,

vinyylimängijat Rabindranathi magamistoas ja tema armsalt kulunud nahast sandaale.

Mäletan,

Poeedi kodumaja siseõue keskpäevatuliseid kive, peremeheta kodu piinlikku lagunemist

kuid ometi kõige ymbritseva tuhandekordset karjuvat fotogeenilisust.

Mäletan,

kraaksuvaid vareseid ja magavaid valvureid,

tänaval kriketit mängivaid poisikesi ja jahutavat kylma pähklikulfit.

Mäletan,

uhkeid Bengali braahmanite järeltulijaid, nukrate nootidega retsiteerimas 

otse hingest ja sydamest oma kuulsaima poja laule.

Mäletan,

hämaras hotellitoas kõrvaklappidest kuulatud raadiojaamu, 

mis olid kui signaalkanalid otse mitmetest aegadest.

Mäletan,

Park Streeti ja kinnist eliidiklubi, kus tee ja kurgivõileivad

maksid rohkem kui sellesama taksojuhi nädala teenistus.

Mäletan,

Jaani kirikut ylestõusmispyhapäeval - suurt hääbuvat yksiklast

ning Salvator Mundi pilti altarist paremalt.

Mäletan,

Gitanjali ekspressiga rongijaama saabumise ärevat tyhja teadmatust

ning lennujaama lahkumiskurbust lugedes viimast Statesmani.

Mäletan,

vihma, vihma, vihma. sooja, peaaegu tulise joana allalangevat vihma

ning läbimärjana jooksmist jõena ujuvail ent siiski homme taas janusse nõrkevail linnatänavail.

Mäletan,

vaikselt sydamesse pugenud väikest igatsusliku unistust

yhest kauge maa jahedast lumisest vanalinnast.

Seda kõike mäletan ja paljugi veel,

vaadates sind, hallis vormirõivas tundmatut taksojuhti, 

kes sa aina viid inimesi kuhugi,

oma vana kollase taksoga,

selles vere ja luuletustega 

ehitatud linnas.

Yks helge meenutus möödunud aasta soojast suvest. Tervendavate tervitustega

 

http://tunnetelonk6la.bandcamp.com/track/htu-viimased-read-tunnetel-on-k-la-remix

Kas varsti ka Lasnamäe veerult nii kaugustesse me vaadata saame?

Pyhapäev. IV advent

Imelik päev oli.
Käisin haiglas
vaatamas käeluumurruga sõpra T
aga hämarast koridorist leidsin teisegi
katkise jalaluuga
ja samuti veel veidi lõikusdroogide pehmendava mõju all sõbra H
neid opereeris yks ja seesama arst
grusiin kelle nimi on nii keeruline, et teda kutsutakse lihtsalt John'iks.

Vahepeal viisin koju puhkama nukralt purjus sõbra S
tema jõulu rikkus ära sõber K teadaanne,
sest kurvaks teeb see kindlasti veel paljudegi meele.

Päris hiljem öises vanalinnas tuli välja, et minu veidi svipsis sõber M teab John'i väga hästi,
tema päris keerulist nimegi,
käis just Johni osakonna jõulupeolgi.
Sõber F oli lihtsalt väga tore ja ylemeelikult õnnelik
tegi mobiilidiskot
ja tantsis kylma vanalinna soojaks.
Aga õnneks ei kukkunud midagi katki
ja Ravi tänavale enam ei pidanud minema.

Magusast portveinist ja kylmast tuulisest vanalinnast väsinud sõbrad said ilusti koju
Gorecki 3. symfooniaga, mis nemad ehk unelegi suigatab.

Kui peale kuute enda maja ette jõudsin
oli maailm yhtäkki väga ilus ja vaikne
kogu talvekylm oli avaral väljal koos
sel varahommikul
mis on veel tegelikult väga sygav öö
see yks tavaline talveöö enne täiskuu pööriööd
kus võib juhtuda veel väga palju.
aga ma ei tea enam kus ja kellega.

mina rohkem ei jaksa
aga ma tean,
et kõik saab korda
ja miskipärast on kõigel põhjus
ning kuidagiviisi on kõigega seos.

TUMAN -->

From Tallinn, with Love

Tööpäev

Pyhapäev. III advent

 

Alles ma olin seal

kuid juba jälle Ta kutsub ja tuksleb

äratab kirge ja igatsust

kaduda taas Tema piiritusse

läbi absoluudi kõigi tasandite

nii lähedalt

nii läbikõikjalt

ei ole kellegi teisega

võimalik tunda.

Bharati salapärane kutse

et kaduda taas

palavasse igavikku

hämaraile tänavaile

ööpimedusse

päikesepõletusse

räpastesse hotellitubadesse

kõrbekuumusse

ookeaniäärde

kinnistesse eliidiklubidesse

templite viirukiimbusse

Benaresi põletusghatide kirbesse laibalõhna

Kalkuta õuerooside või uduste Darjeelingu nõlvade

värske rohelise teepõõsa pehmesse musta aroomi.

„Tule,

Ma olen siin

Ma olen igavesti siin.

Tule, otsi yles mu lõpp ja äär

madalaim ja kõrgeim

kylmem ja palavaim.

Tule“

Jah, muidugi ma tulen.

Või ei

miks?

Ma just olin seal

Sinus

Sinuga

Terve palava lämbe kirgliku lõputu kevade.

Kylma talvise Helsingi Nepali restoran

oma Guru Gorakhnhati või siis Gorkhamaa kujundusega

äratas yles

kogu kuuma kire

mu väga yleväsinud kehast

leidis taas

needsamad latentsed jõud.

Läbi pabervakstust laudlina

sõrmeotstega söödud mahlakasvyrtsika toidu

magusalt piimase teetassi

ja kõige taustal hõljuva imala muusikaga

mis mängib ja on

kõikjal sellel maal

koos Tema inimestega

keda on nii abstraktselt liiga palju

sest isegi siin, kylmas talvises Helsingis

yritab yks Sinu poegasid mind arvega veidi petta ja juurde lisada

aga las ta täna petab

ma ei taha tõsta häält ja võtta ära nii tema kui minu

hetkelist õnneseisundit

sest siia paika ulatud Sina

minu tukslev salajane Syda

kelle pettust ma tean

ja kelle lumma ma armastan.

Ja minu kurvas igatsuses on siiski eemaloleku rõõm

Veel aitab miski leevendada kogu seda palavikku

Kylmas Lasnamäe öös

on hääl, on heli, on seisund

mis vahel avaneb ja annab lootust ja jäämise rahu

olgu selle vahendaja nimeks siis kas Gorecki või Pärt või Bach või Sina

aga ma tõesti ei tea

kui kauaks.

Aeg-ajalt nurisetakse, et ei aita keegi autot lumest välja lükata ja eriti piinlik, kui naine on kinni jäänud ja tagumised annavad lihtsalt signaali. Aga Lasnamäel on sellised inimsuhted, et kui hommikul tahtsin hakata autoga oma kohalt ära sõita, jäin muidugi kõvasse lumme kinni. Millega olin ka arvestanud ja kaevasin rahulikult külmunud rööbaste vahele endale teed. Nõksutasin mitu korda ja urgitsesin ja proovisin ja kaevasin. Ent äkki tuleb lähemale üks kena roosa mantliga noor naine, tema kõrval umbes kaheaastane laps, naeratab ja küsib, kas ta saab mind aidata. Ma vaatan neid viivu, vaatan teda, vaatan last, naeratan vastu ja ütlen, et ega vist ju väga ei saagi. Aga tema ei minetanud oma heatahtlikust ja tegi ettepaneku, et ta võiks ju rooli taha istuda. Üllatav ja tark idee mõtlen kiires hämmelduses omaette ning ütlen naisele, et ma proovin veel ühe nõksu ja kui siis ei õnnestu, proovime juba koos. Istusin rõõmsas ärevuses rooli taha, et kui nüüd ei lähe, siis... Aga roosa palitu omaniku moraalne abi oli juba nii suur, et lootusetule lumelopale vaatamata, sain autoga koheselt nigu lupsti kohalt minema. Oli tunda, et naine töötas millegi muu kui musklitega.

Ja paari tunni pärast oli täpselt sama koha peal selline vaatepilt, et nägin enda selle talve rekordit - ühte autot lükkas korraga viis meest! Ja ei saand millimeetritiki paigalt. Lõpuks üks tavatult pikk korealane, kes otsis oma Peogeot bussi külgekruvitavat konksu, leidis selle üles ja tõmbas masina toore jõuga välja.

Nii et igalt ühelt vastavalt tema võimetele.

Pyhapäev. I advent

Lauantai

Sõidame Tallinnasse
millegipärast Vilniuse kaudu.
Õhkkond on ärev aga lootusrikas,
ma ei karda.
Immanuel on meiega.

Istub piloodina lennukis
ja juhib meid kindlalt kohale.

24.11.10

Jordaani kaldail

Jordaani kaldail
paistis veel ere päike.
Ekslesin niisama
ei tea kuhu.

isegi mitte yks liblikas

Mäletan,
et poisina lugesin ajalehest intervjuud naisega
kes ytles, et tema uus kodu on nii turvaline, et mitte ykski liblikas ka ei lenda sinna sisse.
Ma pyydsin seda kaitstust igatepidi ette kujutada
aga ei osanud,
see tundus nii imelik mõte.
Aga vägev ka.
Oli kunagi selline aeg,
mil seesama lihtsameelne matemaatikaõpetaja väitis oma firma käibe Eesti riigi omast kaks korda suurema olevat.
Täna toonast vaadates ei tunne äragi.
Sest miks peaks toidukaupade poes oma ristipojaga arutama millist relva osta?
Ja miks peaks Mesikäpa kommide eest maksma suurest rahapatakast välja võetud 2 dollariga?
Elu nagu kuul.

Seda maailma ei oska enam hästi ettegi kujutada. 
Aga mäletan hästi, et umbes samal ajal sain ma oma elu esimese nahast jalgpalli,
Snickersi kirjadega
ja ma olin temast hästiväga õnnelik veel pikalt,
kuni need kaunid värvilised logod lõpuks ikkagi ära kulusid
pall katki läks ja rõdule seisma jäi.
Rõõmu temast jätkus siiski mitu suve,
palju pikemalt kui kummist Polymeeri pallidest, mis nii kiirelt muhklikuks ja narmendavaks muutusid.

Tore,
et Pirjo Honkasalo täna hommikul,
selle liblikajutu meenutusega vana aja mälestused äratas.
Temagi luges toona ajalehest ja imestas, et kuidas saab selline kodu olemas olla.

Päris hirmus unistus.

Kuningate Kuningas

Vaatasin festivali esimeseks filmiks naljakate väikeriikide lugusid,
oli lõbus ja filosoofilinegi.
Vahva film,
ainult et reisiväsimus ja magamatus vähese söögiga andsid väga kehasse tunda,
pool seansi unistasin hoopis millestki söödavamast kui riikluse ja vabaduse ideaalid.

Kinost väljudes,
otse risti yle tee oli Burger King.
Võimas, Suur Looja on nii täpselt kõik välja planeerinud,
mõtlesin suure tänuga teise korruse pingikesel oma elu esimest Burger King einet syyes ja ilusaid inimesi vaadates.

Tänulikkus kandus ka järgmisele seansile mille alguses ma jälle suure imestusega vaatasin
kui ilusad on kõik need inimesed mu ymber.
Kuningate Kuningas, Isandate Isand,
kiidetud olgu Tema nimi ja tegu.
Õiglane Valitseja on meiega,
Halleluuja!

Varasuvede aimamisi libav mälestus

Hommikul
Peaaegu väga vara
kuulasin Viking Line laeval kõrvaklappidest Kagot
Peaegu nagu vana plaati -
Momentaln6i Holodilnik
See oli ainus mis rahustas hommikuse Soome laeva energeetikat
ajatus
20. juuni 2007, kell 19:41
näitab digifaili tekkimise aeg
absurdne
Misasi oli toona see keegi?
Milline oli roheline õuepuudel?
Ehk suve magus õitsemine?
Soojus?
Valgus?
Lopsakus?
õrn mälestus
ei midagi konkreetset millest kinni haarata
lihtsalt mingite varasuvede aimamisi libav mälestus
ainult tema lõhn on nii magusalt meeles
ja maitse
kyll aimamisi
saladuslikult
20. juuni 2007, kell 19:41
kas tõesti on kunagi olnud
selline hetk?

Kõik teed viivad mind Sinuni....
Teed teavad rohkem, kui mina,
Ja ma ei hakka otsima teisi teid.

Viktor Tsoi

Soe

London ja Tallinn
olid mõlemad valgustatult peopesal.

Yks oli suuuur suuuur,
ei mahtunud kuidagi ära
ei silmapiirilegi.

Teine oli väike.
Ei saanud arugi,
et oleks yldse nagu linn või midagi.

Maandudes
kui sõrmitsesin palvehelmeid,
tundsin ühtäkki Sinu väga sooja ja pehmet kätt
oma käel.
Täis lennukis oli 8B vist ainus tühi koht.
Ja Sinu soe käsi minu käes
tundus nii igavesti hea.

palju karmat, selles maailmas

Yks mees, Sasha Shulgin, kes näeb välja täpselt nagu Ylo Vooglaid
synteesis kunagi MDMA,
mida hilisemad põlvkonnad ecstasyks nimetasid.
Ainult, et talle ei meeldi päriselt, mis sellest kõigest noortele saanud on.
Sasha on uudishimulik psyhhofarmakoloog
katsetanud vist pea kõike, mis kätte saanud või luua suutnud.
Näeb hea välja.

Teine mees, Taffy Thomas,
kannab enda peas raamatukogu.
Igatahes vähemalt 300 lugu
on temal alati varrukast võtta.
Muhe mees.

Kolmas ja neljas mees, Aaron D. Taylor ja Khalid Kelly, on väga usklikud,
mõlemad pyyavad inimesi suuremale usule äratada.
Kumbki ei tundunud väga õnnelik.
Nad käivad nii Inglismaal kui Pakistanis,
kuid igal pool on usku liiga vähe.
Yhele kristlust, teisele islamit,
keskpõrandal kokkusaamine tundub täiesti mõttetu.
Teineteist ära ei misjoneeri,
tuleb nõrgemad vastased valida.

Aga yks mees Elevandiluurannikult, Yéo Douley
läheb oma õpetaja hauda otsima.
Kohtab komiani preestreid,
kes vaimudele lepitusohvriks veristavad väga palju kanu, 
need kukuvad muudkui vale kylje peale.
Aga ilus mees muidu,
peab esivanemate õpetust tähtsaks.

Aga ameerikas on hulk noori poisse nagu ka Sam, Joe ja Bruce,
kes ei tea yldse mida uskuda, tähtsaks pidada või kuidas mõtelda.
Nad on põgenenud fundamentaalsest mormooni kogukonnast.
Nad ei tea kui palju neil täpselt on õdesid ja vendi,
nad ei tee vahet Bill Clintonil ja Hitleril, 
nad ei tea oma riigi pealinna nime.
Nad teavad, et nende endine prohvet, juht ja õpetaja Warren Jeffs on polygaamia propageerimise ja alaealiste vägistamise eest vangis.

Ja siis on veel yks mees, kes sõidab Jeemenis taksot, Abu Jandal.
Ta ei ole ka mingi tavaline mees,
töötas neli aastat Osama Ibn Ladeni ihukaitsjana
ning valmistas ette tulevasi jihadiste.
Aga tegelikult omamoodi muhe mees.
Kui tema taksole satuks, siis kyll kuidagi aru ei saaks,
mis kõik temal seljataga on.

Maailmas on väga palju karmat,
mõtlesin kui magama jalutasin.

Terve linn, vasakul ja paremal,
360 kraadi ja juba mitmendat tundi valmistuks justkui aastavahetuseks.
Iga natukese aja tagant lastakse taevasse rakette,
suvaliselt ja hektiliselt.
Kas see on diwali sydainglismaa moodi?
Kummaline pidu,
niipalju naelu loobitakse taevasse.
Nälgivate laste peale ei julge ega jaksa mõeldagi.

Nii palju karmat,
ainult yhes päevas.

Sellise tempo juures,
otsa vist kyll,
ei saa kunagi.

Bombay synnikevadel

Vaatasin oma synniaastal filmitud Bombayd,
midagi polnud olemuslikult muutunud
kuigi nägi väga retro ja cool välja.

Probleemid on täpselt samad
kogu jama,
inimesi on liiga palju.
Vaesed versus rikkad
you and us.
Kinnisvara bisnesmehed lõhuvad kiledest kokku klopsitud slummimaju -
teevad ruumi juurde,
laiendavad "ilusa" linnaelu unistusi.
Ehitavad pilvelõhkujaid.
Ja vaesed lähevad tänavaasfaldile või panevad oma kilest kodud pysti järgmisele maalapikesele,
kuni uuema äkilise ärimehe,
ametnik-linnaplaneerija
või tulevase monsoon vihmani.

Tänavune kevad
ja synnikevad.
Midagi pole muutunud,
ainult Amitabh Bachcani nägu
Bollywoodi filmiposteritel
on vanemaks jäänud.

Eile hommik, peale ärkamist

Перекати-поле

Vares küsis poisi käest:
"Kas inimesel on juured?"

"Või tal pole neid ja ta on nagu kõrbes veerev põõsas. Noh, Перекати-поле või Tumbleweed." jätkas Vares.
"Ja ta veereb mööda tühermaid nii nagu tuul juhatab ja takistused võimaldavad. Muidugi, igaüks on individuaalsus. Nii nagu veerevad põõsadki pole ühesugused. Veel enam - nad on ka erinevatest liikidest. Kas ogamalts või aedpuhmikmalts, tähk-rebashein või hoopis valge rebashein. Ka centaurea diffuse võib juuri omamata kõrbes ringi veereda. Eesti keeles nimetatakse teda laiuvaks jumikaks. Ja isegi värvibaptiisia kaotab kuivades selle, millele ta kinnitatud oli ja tuul rebib ta teadmata suunas ringihüplema.
Kui põõsad kaotavad oma juurestiku vananedes, kui nende elupäevad mööda saavad ning nad ära kuivavad, siis inimesega on vist vastupidi.

Ta on mittekeegi. Väike ja väeti. Enda kohta otsiv. Püüab ehitada iseennast. Endast midagi kujutada. Ja tal pole midagi anda.

Ta veereb ja veereb ringi. Vaatab, kust näeb midagi, mis talle ideaaliks või teenäitajaks oleks. Mõni inimene või mõni paik või miski muu, mis selles rollis olla võiks.

See on see, millele saab toetuda ja millest saab toituda.

Ja kui see sureb, siis...

Aga muide, kui sa kõrbes oled... siis võid sa rännata päevi ilma et sa ühtegi rohelist kõrrekestki näeks. Ent ühel hetkel võib silm hakata seletama, et silmapiiril on rohetav mets. Ei, see ei ole viirastus, tõepoolest, sa hakkad silmapiiril nägema rohelist metsa. Ja kui sa lähemale tuled, siis näed, et see ei ole muidugi mingi mets... Saksauulitihnikud kujutavad endast tõesti väga omapärast pilti. Metsa nad ei moodusta, kuna üksikud puud asuvad siin üksteisest suurel kaugusel... ja Saksauuli allapoole rippuvad oksad on täiesti ilma lehtedeta või on neil lühikesed teravad soomused. Seepärast on loomulik, et Saksauuli kroon on täiesti läbipaistev ja asjata otsib tema all jahedat varju palavusest piinatud rändur. Saksauuli õied on väikesed ja ilmetud....

"Aga mis siis selle mõte on" küsis poiss meeleheitlikult ja istus maha pannes pea kätele.

"Saksauul on väga eriline puu. Teda on peaaegu, et võimatu raiuda või isegi saagida. Jagu saab sellest vaid siis, kui kirvesilmaga tugev hoop vast tüve virutada. Seejärel puruneb puu kildudeks nagu kristall. Ka veega ei ole saksauul sõber. Tee sellest paat ja näed, et see vajub põhja. See-eest annab saksauuli puit valusa tule, kui vaja, siis ka head sütt. Ja Ta võib elada kuni 150 aastaseks." jätkas Vares.

"Aga siin, Lasnamäel, praegu, sügisel, kus siin see Saksauul on?!" küsis poiss puhtsüdamlikult.

"Vaata, ega siin ju mingit vahet ei ole" lausus Vares.

Lasnamäe lennujaamas

Lasnamäe lennujaamas
üks poisike kadus kord
Kuigi jaam polnud suur
jäi ta ikkagi sinna maha
"Viimane lennuk on lahkunud"
patsutas teda õlale vuntsidega valvur
"Ja lennujaam suletakse"
viiakse teise kohta"
Ja sadas vihma
ja puhus tuul
ja taevas oli sama raske ja hall
nagu tühja lennuraja betoon
Ja asi ei olnudki selles
et lennukeid siin enam ei käinud
vaid et niikuinii see poisike
ei saanud
ei olnud valmis
ei olnud küps
lendama
Nagu ei olnud kunagi lennanud
see hõbedase tiivamärgiga mütsi kandev valvur.
Ja olukorra tegi ainult naeruväärsemas see
et poisil oli nagu nimelt lennureisiks mõeldud ruuduline lastemantel seljas ja käes väike justkui reisimiseks täiuslik kohvrike.
Seda naeruväärsem ta oli seal
ootepaviljoni räästa all seistes
ja hallist udust auravat lennurada vaadates.
"Sa oled siin nii kohatu"
ütles valvuri konkusse suunduv buldooserijuht
"Kuhu ma selle paviljoni maha tõmban"
küsis ta valvurilt
"Dispetseritorn jäta alles aga kõik muu tõmba maha"
vastas valvur
Ja poisike hakkas kõndima
Sest lennujaam ulatus lõpmatusse kaugusesse
Siin oli palju ruumi
Kunagi maandusid ja manööverdasid siin nii reisi kui ka sõjalennukid
Kõigil oli ruumi
Ja ümberringi ei olnud midagi
See poisike
kuidas seda selgitadagi
Ei olnud üldse nagu mingi Väike Prints
mitte ainult selles mõttes et mõne Euroopa päritolu lenduri maandumiseks oli väga ebasobiv aeg praegu
Vaid ka selles mõttes et selle poisikese sees oli nagu mingi tühjus
Jah tal oli seljas ilus ruuduline mantlike ja igatpidi silmatorkav reisikohvrike
Aga see kõik oli nii naeruväärne võrreldes selle tühjusega mis ta sees oli
Ja sellel poisikesel ka ei olnud mitte midagi ega mitte kedagi
Ja ei olnud ta ka nõudlik et lennujaama valvurilt või buldooserijuhilt midagi küsida
Kui ta selle üle mõtiskles ja lennujaama ääristava paeväljani oli jõudnud
Nägi ta varest
Kes nokkis sügisesel tühermaal vedelevat konti
"Vares
noki mul silmad välja"
Ütles poiss
"Vaata poiss"
Ütles vares
"Kõrbel
kus on kuiv
ja kus tuules lendleb vaid puhas liiv
ja kus kauguses ratsutavad kaamelitel
värilistes riietes beduiinid
ja Lasnamäe paepealsel
ei ole tegelikult mingit vahet"
"Aga mismoodi ei ole"
Küsis poiss
"Ma ei tea"
Ütles vares

Pilvede ja Värvide Loojale

Ärkasin vara
käisin hommikul Kataris.
Ilus maa modernse ja traditsioonilise kismatuultes.
Aga noored olid toredad
ei tea kuidas kummale poolele minna
või kuidas neid yhendada.

Esik ja köök on veel veidi kõledad
aga juba saab natuke kõndida
Malaisia tammel.
Ja see tundub jala all hea.

Globaalne maailm.
Tänu Temale,
Pilvede ja Värvide Loojale,
kelle nimi on kirjutatud kõikides armastustes.

28.10.10

kõik on alles alguses

kõik on alles alguses
kõik on alles alguses
kõik on tyhi ja kõikvõimas
ja ma kardan seda suurt kõikvõimast tyhjust

aga mul oled Sina

26.10.10

Kevad on iga teelise sydames